Pilti olen viimasel ajal üsna vähe teinud. Nii selle pärast, et igapäevatöö mattis kogu aja ning tekitas omajagu stressi kui ka lihtsalt põhjusel, et tundsin kevadel, et peaksin võtma korraks aja maha kõigi asjadega oma elus, kus hakkab iseendale elamise tunne kuidagi kaduma. Või vähemalt täna ma niimoodi seda korraga tekkinud motivatsioonipuudust ja segadustunnet tõlgendan. Aga see selleks, kes on tähelepanelikum, on ilmselt märganud, et olen vähemalt veidi tegelenud kodulehe korrastamisega ning eks sügise tulles vaikselt jõuan jälle tagasi ka kaamera hoidmiseni.

Mis aga ühel hetkel mulle meenus, oli aastate tagune vaidlus ühe pildisepaga teemal, kas meil peaksid olema eeskujud ja iidolid. Mina olin arvamusel, et peaksid, tema, et pole oluline. Õigemini ma olen sellist vestlust erinevate kaamerat peos hoidvate inimestega pidanud päris mitmeid kordi. Huvitaval kombel pigem olen jäänud alati eriarvamusele.

Kui ma hakkasin tookord lugema ette neid fotograafe, kes on mind inspireerinud, siis kuigi, et see nimekiri polnud just eriti pikk ja ilmselt natukenegi teemaga kursis olija jaoks koosnes tuttavatest nimedest, ennast fotokunstnikuks nimetav tegelinski polnud sealt nimekirjast põhimõtteliselt kellestki kuulnud. Ei Peter Lindberghist, ei Helmut Newtonist, ei Annie Leibowitzist, Isegi Steve McCurry nime pidi googeldama ja nentima “päris huvitav kraam”…

Eks need eeskujud on minu jaoks need, kelle pilte oled vaadanud ning üritanud igal korral mõistatada, et miks ja mis seal töötab. Miks töötab see legendaarne viie modelli portree, mille Lindbergh üsna eksprompt Manhattani tänaval tegi. Miks töötab McCurry “Afgaani tüdruk”. Miks…

Ja eeskuju pole minu jaoks keegi, kelle pilte ma tahaks lihtsalt 1:1 kopeerida, aru saamata, mis seal tegelikult pildi teeb. Kopeerimine või pigem inspiratsiooni ammutamine on tegelikult ju asi, mis pole patt. Juhul, kui seda teadlikult ja õigel põhjusel teha. Eks olen ma ka ise seda ikka omajagu teinud, aga mitte üritanud teha millestki 100% koopiat, vaid tabada, mis on seal pildil sellist, mis selle minu jaoks tööle paneb ning siis üritada seda ka ise ära kasutada. Just seda tuuma ennast, olgu selleks valgus, olgu selleks poos, ilme või kasvõi mõni ilmne tehniline viga, mis tegelikult fotole elu annab.

Ma arvan, et fotograafidena peaks meil olema sellised eeskujud. Teised fotograafid, kes meid inspireerivad, sunnivad pingutama ning üha uuesti kaamerat haarama. Kelle pilte vaadates tekib igal korral tahtmine ise ka pildistada ning teha seda kunagi paremini, kui ehk eeskuju ise seda tegi. Ambitsiooniks ei pea olema kindlasti Leibowitzi või Lindberghi tasemele jõuda, aga motivatsiooni hoidmiseks võiks sarnane eesmärk väiksemas mastaabis endale siiski seatud olla.

Eeskujudest ja nendest inspiratsiooni ammutamisest kirjutades pean korraks mainima ka fotot, mis on antud kirjutise päises, küll fragmendina, näha. Mingil hetkel avastasin enda jaoks Helmut Newtoni polaroididele tehtud proovivõtted ja muu materjali, mis polnud kunagi avaldamiseks mõeldudki. Ja seal jäi üks foto mind kummitama, nii, et otsustasin Alondra abiga sellest teha oma versiooni. Sai isegi enam-vähem, vist.

Teised tegelased, kes meid fotograafidena inspireerivad, on muusad. Eks sellele terminile on läbi aegade külge poogitud omajagu erinevaid tähendusi ning mõni ehk isegi veidi halvustav. Tegelikult minu jaoks pole selle sõna küljes midagi romantilist ega seksuaalset. Tegu on lihtsalt kellegagi, kes inspireerib sind tegema midagi uut ning leidma seda “elu mõtet”.

Minul vist läks selles osas hästi, mina leidsin oma tollase muusa alustades üsna ruttu. Tol hetkel oli selliseks muusaks Helen. Senimaani on mul meeles too õhtu, kui ma olin lasknud ennast ära rääkida kellegi sünnipäeva pildistama ning juba üsna kiiresti sai mulle selgeks, et ma väga tegelikult ei taha seal olla. Korraga ilmus eitea kust välja blond tüdruk, takseeris kaamerat ja küsis, et kas ma ka muidu pilti teen. Kui vastasin jah, siis teatas, et polegi ammu modelliks olnud ja äkki võiks midagi teha. Nädalapäevad hiljem olime siis koos stuudios ja sealt pärinebki allpool olev foto.

Suhtlesime Heleniga palju ja sai ka omajagu pilti tehtud, kuni ta Tartust ära kolis. Samas, vahel oleme ka hiljem trehvanud ning ma olen teda ikka läbi kaamera ka siis vaadanud.

Miks meil kuidagi kõik klappis oli vist ka see, et me pigem saime ka inimlikult väga hästi läbi. Eks sai omajagu ka muudel teemadel mõtteid vahetatud. Ja siis vahel tuli ka mõni pildiidee sellest jutuajamisest. Kui mul oli tarvis ühel hetkel modelli, et mingi järjekordne foto Portrait Mastersi konkurssile esitada, istusime neli tundi ja higistasime üheainsa foto kallal, mis ei kukkunudki lõpuks välja nii, nagu tahtnuks, aga see kuidagi jäi minu jaoks pühendumuse etaloniks. Just selliseks, mida ootadki ka fotograafina sellelt muusalt, kes sind inspireerib ja tahab, et koostööst midagi erilist sünniks. Igatahes tol korral see pilt tehtud sai ja pronksi taseme punktid ka kätte vist konkurssilt tulid.

Selle inspiratsiooni osas, mida muusalt ammutad, on omal ajal Peter Lindbergh öelnud väga tabavalt: “Päeval ma olen armunud modelli, kes on mu kaamera ees ja kui kell kukub, siis lähen koju ja armastan seal oma naist edasi”. Seda lauset tuleks mõista veidi sügavama mõttega – selleks, et tulemus tuleks, pead kogu hinge ja armastusega tegema ka seda tööd, mida teed. Ja kui teed seda, mida teed, tundega, et see teeb su õnnelikuks, siis saadki lõpuks tagasi vaadata ning öelda, et andsid endast kõik, mida suutsid ja sinu töö on nüüd tehtud.

Kui oled pildisepp, kes seda lugema juhtub, siis mõtle veidi kirjutatule ning leia omale need eeskujud ja muusad. Ja näed, kuidas kogu fotograafia saab sinu jaoks uue hingamise.