Nüüd jõudes eelmise aasta hilissuve juurde, siis õnnestus kukutada oma K1 statiiviga selili, mille käigus purunes selle pildiotsija kaitseklaas ning kaamera sai veel mõningaid, õnneks pigem kosmeetilise olemusega vigastusi. Tol hetkel polnud mahti remondimõtteid heietada ning vajadusel sai riiulilt paralleelselt linna/reisikaamerana käibel olev Sony ka nö. põllukaamerana käiku pandud.

Uurides varuosade ning remondi hindu, jõudsin üsna kiiresti selleni, et remont, kui selline kisub sinna uue kere kolmandiku hinnani, kuna kaamera on ilmastikukindel, on klaas raami liimitud ning raam istub kokku hulga tihenditega ja selle vahetamiseks tuleb eemaldada praktiliselt kogu kaamera kattepaneelistik, mis tähendab seda, et ka ports järgmisi tihendeid tuleb vahetada. Ühesõnaga, ette nähtud remont ei tasu enda ära ning kaamera jäigi kohvrisse nukralt paremaid aegu ootama.

Sony on selleks, milleks ma ta eelmisel kevadel soetasin tore, hea ja kompaktne kaasa võtta, aga… see kaamera ei istu mulle eriti hästi kätte ning selle käsitsemine isegi aasta hiljem on pigem piinarikas. Seda eelkõige veidi ebaloogilise nuppude paigutuse tõttu.

Kuna suve jooksul ilmselt on tarvis mõnele üritusele jälle kaameraga nägu näidata ning lisaks ilmselt ilmade paranedes tekib ka õues portreede soovijaid, siis ei jäänudki ühel hetkel muud üle, kui investeerida uude kaamerasse. Pentaxiga jätkates poleks erilist valikut enam olnud – kõige tehnoloogilisem kaamera valikus hetkel on poolkaadersensoriga K3-III, täiskaadrist on valikus K1II, mis minu jaoks võrreldes algupärase K1-ga pigem oli tagasiminek. Kuna K1 järgmise põlvkonnaga on seis endiselt kahtlane ning kuidagi pole enam ka selle tuleku kohta kuulujutte liikunud, siis tuli süda kõvaks teha ning minna teise platvormi teed. Kaalusin jupp aega Sonyga jätkamist, mis aga takistuseks sai oli nii see, et isegi uue põlvkonna paljukiidetud parema ergonoomikaga kered ei istu endiselt mulle kätte ning nuppude paigutus on minu jaoks ainult veidi paranenud ja muidugi hind. Üks suhteliselt väheseid kaameraid, mis tõesti oleks võrreldes K1-ga minu jaoks olnud next level, on a7RV. Aga selle hind koos akutallaga… mnjah, selle raha eest saaks kaks K1II ja jääks veel ülegi. Juba aastapäevad olin piilunud vargsi ka teist brändi – seda siis samuti pigem seni videokaamerate turul tegijaks olnud Jaapani tootjalt, Panasonicult. Hoolimata vähemalt paberil muljetavaldavatest tehnilistest näitajatest ning ainulaadsest majasisesest sensorist, pole nende Lumixi S-seeria tuult eriti tiibadesse saanud ning tundub pigem samamoodi Pentaxi kombel pigem entusiaste köitvat. Fine by me, proovin korra poes, kuidas tundub, ehk hakkab meeldima. Kuna kohe-kohe oli tulemas S1RII, siis S1R hinnad olid ka enam kui apetiitsed ning paberi peal numbreid veeretades jõudsin selleni, et kui tegu vähegi “riistaga” on, siis saan selle koos suurt osa minu vajadusi katva kahe fiksobjektiiviga endiselt pea kolmandiku võrra soodsamalt kätte, kui ainuüksi Sony a7RV kere maksaks. Lisaks, kui hull see ikkagi olla saab, kui on koostöös Leicaga välja arendatud ning tolle SL2 on sisuliselt sama kaamera nuditud funktsionaalsusega ning kolmekordse hinnasildiga.

Sammud Photopointi, kus üks viimaseid eksemplare letis olemas oli, palusin selle omale korraks katsuda ning kohe kaamerat pihku haarates oli minu jaoks üllatuseks see, kui hästi see pihku istus. Pöial langes hetkega fokusseerimisnupule, päästik oli loogilise koha peal, kohe päästiku taga paiknev nupukolmik ka lihtsasti juurdepääsetav ning eespool kahe sõrme all veel ise programmeeritavad nupud, mida sa veel tahta oskad.

Juba esimest korda peos keerutades jäi silma äärmine läbimõeldus – kõigi põhifunktsioonide jaoks on füüsilised nupud, ja mis kõige tähtsam, need paiknevad ka loogilistes kohtades. Lisaks on need väga hästi pimesi kasutatavad ning kõrvuti olevad ka kombates reljeefselt eristatavad. Kere on suur ja raske ning istub tõesti hästi kätte. Kui aus olla, siis tegu on esimese hübriidkaameraga, mille puhul ma kohe esimese asjana ei igatse akutalda, et kusagile väikest sõrme toetada oleks. Kere on mõõtmetelt K1-ga üsna sama mõõtu ning ehk isegi tiba raskem, mis on minu jaoks pigem pluss. Nuppude paigutuse koha pealt nuriseks ehk toitelüliti asukoha üle veidi, ning ka bajoneti vabastamise nupu asukoht vajab veidi harjumist. Aga üldiselt ergonoomika koha pealt olin mina hetkega müüdud.

Menüüsüsteem, niipalju, kui sinna asja peaks üldse olema, on pigem loogiline. Erinevaid parameetreid, mida sealt nokkida saab on vaat, et liigagi palju, aga jällegi, erinevalt Sonyst, ühe funktsiooni muutmiseks ei pea menüü eri osades ringi käima ja 3-4 sätet muutma. Kasutatavuse koha pealt on minu lemmikuks ja etaloniks endiselt Pentaxi menüü, aga hetkel julgen öelda, et Fuji käest on teise koha endale kindlasti Lumix napsanud. Mis on tore, on see, et olemas on nii 12 positsiooniline kiirmenüü, kui ka mitu personaalset menüüd, kuhu saab tõsta täpselt endale vajalikud funktsioonid. Ja esimest korda ma leidsin võimaluse kusagile käepärasesse kohta tuua mälukaarti vormindamise valik, mille ebaloogilisse asukohta menüüde rägastikus peitmist ma nii Fuji, kui Sony puhul seni vihanud olen. Justnimelt see funktsioon on nüüd esimene valik minu personaalses menüüs, mille üles ehitamisega pole veel lõpuni tegeleda jõudnud.

Praktilise poole pealt nüüd paar nädalat veidi kaamerat ja selle võimalusi proovinuna julgen veidi ka pajatada. Esiteks autofookussüsteem, mille kohta võib internetist lugeda vastakaid arvamusi. Ütleme nii, et kuigi tegu pole spordikaameraga, on vahe selle ja minu eelmiste vahel kolossaalne. Isegi AF-C on täiesti kasutatav, millega Pentax jääb juba esimese keerulisema objekti jälgimisel koheselt hätta ning Sony a7RII ka omajagu kapriisitses. Kiiresti kaamera suunas liikuva modelli pildistamisel oli kahe seeria puhul tulemus sajaprotsendiline, fookusest väljas pilte ma ei tuvastanud. AF-S aga on vähemalt minu jaoks esmaklassiline. Koos Lumixi enda valgemapoolsete fiksobjektiividega on see ülimalt kiire ja täpne, subjekti- ja silmatuvastus töötab talutava valguse olemasolul minu üsna vanast Sonyst erinevalt praktiliselt vigadeta ning seejuures saab hakkama ka suurepäraselt prillikandjatega. Üsna esimesel õhtul käisin tiiru ka linna peal ning proovisin kaamera kehvas valguses järele ning tulemus oli oodatust isegi parem. Mind üllatas ka kehvas valguses üsna täpne autofookus ning isegi rohkem veel keresisese stabilisaatori võimekus – käelt 1/10 sekundiga tehtud võte 85mm fiksiga ning 1.8 avaga oli veel täiesti terav ning mina pilti vaadates ei suutnud tajuda stabiilsusega seotud probleeme. Midagi ei oska ette heita ka kõrge ISO väärtusega pildistatud kaadritele – hämaras pildistatud ISO6400 on täiesti kasutatav isegi ilma müra hiljem järeltöötluses vähendamata, päris pimedad olud toovad küll juba omajagu müra välja, ent väikese heebeldamise peale saab ka sellise pildi päästetud ning tavaoludes enam kui vaadatavaks. Ütleks, et selles osas on ta a7RII-ga vähemalt ühel pulgal, kui mitte grammike parem. Pentaxi K1 puhul minu jaoks viimane piir oli ISO3200, üle selle kippus juba korralikuks õnnemänguks pildistamine muutuma.

Proovisin kaamerat korraks ka stuudios. Mitte, et ma seda nüüd meeletult palju seal tarvitada plaaniks, aga hübriidi eelised naturaalset valgust kasutades on ilmselged, pildiotsijasse saad just täpselt sellise pildi, nagu tulem olla võiks, erinevalt peegelkaamerast, kus pead ikka veidi kõhutunnet usaldama ning korrektuure tegema. Kui mul oleks seal välkude asemel püsivalgus kasutada, siis ilmselt oleks ka stuudio puhul DSLR minu jaoks juba pigem relikt. Aga see selleks. Minu jaoks pigem pole tegu stuudiokaameraga. Mitte, et tehniline võimekus seda ei võimaldaks, kaugeltki mitte. Aga… kui ühendada kaamera arvutiga, muutub selle kasutamine üsna kohmakaks. Puudu on Adobe Lightroomi ja Capture One tugi, arvutiga ühendamiseks tuleb kasutada Lumixi enda tethering tarkvara, mis töötab ja toimib ilusti, aga fotode Lightroomi saamine, eeldab tolle automaatse impordi funktsiooni kasutamist, mis teeb protsessi üsna uimaseks ning kohmakaks. Teine asi, mis mind kohutavalt häiris ja millele ma veel pole vastust ei Panasonicult endalt ega entusiastide foorumitest saanud – niipea, kui kaamerale kaabel sappa lükata, ei tööta enam tagumine fookusenupp, vaid fokusseerimine kolib automaatselt päästiku alla. Ja vähemalt kaamera enda sätetest seda muuta ei saa, vastav valik on lihtsalt inaktiivne. Eks näis, vast Panasonic ikkagi suvatseb minu tootetoele esitatud küsimusele veel vastata. Paari tunni peale jäi igatahes pöial fookuseluku hoidmisest üsna kangeks…

Kuidas pikk jutt nüüd kokku võtta. Mis ma oskan öelda, juba hetkest, kui selle kaamera pihku võtad, tunned sellega kontakti. Erinevalt Sonyst, mis pigem mänguasja mulje peos jätab ning ka oma disaini ja olemuse poolest pigem emotsioone ei tekita. Mitte, et tegu oleks kuidagi kehva kaameraga olnud, minu a7RII, arvestades mudeli välja toomise aega, on isegi täna tehniliselt fenomenaalne kaamera. Aga minu jaoks on olnud alati tähtis side kaameraga ning see, et ma saan seda pimesi usaldada ning keskenduda sellele, kes või mis on kaamera ees, mitte kaamerale endale. Täpselt selline tunne on hoides peos Pentaxit ning nüüd vaikselt tekib ka hoides peos Lumixit. Tundub, et ka brändinime valikul on esimesest ajalooliselt veidi inspiratsiooni saadud. Ma küll ei tahaks niimoodi öelda, aga minu jaoks hetkel on tegu vaese mehe Leicaga, lisaks tehnikale jagab Lumix Leicaga ka bajonetti ning seetõttu on optika omavahel risti kasutatav ning kuulujuttude järgi on ka osa Leica optikast täna jaapanlaste, mitte sakslaste arendustöö vili.Optikast ehk mõni teine kord, aga ka sellele pole hetkel pihku sattunute puhul midagi ette heita, pigem ütleks, et kvaliteet ületab kõvasti hinda ning juba tavaseeria optika pigem on näiteks Pentaxi * seeriaga samal pulgal. Lumixi enda optika kvaliteedist annab tunnistust ka Pro seeria objektiividel olev kiri “Certified by Leica”, ilmselgelt sakslased seda sinna peale kirjutada ei lubaks, kui latt nende majasisesest tööst palju madalamal oleks. Iroonilisel kombel muidugi kõige enam tehnilisi probleeme pidavat Leica kerede ees just nendesamade “torudega” olema, võta sa siis kinni…

Ahjaa, eile tutvustati siis lõpuks ka S1RII, mis minu jaoks pigem oli samasugune tagasiminek, nagu K1II Pentaxil. Väiksem, kergem, pigem S5-ga oma ergonoomikat ja käsitesmisloogikat jagav ning mis põhiline, nüüd, nagu ka Leica SL3 puhul, on käibel Sony sensor, mitte enam majasisene arendus. Erinevalt SL3-st seda ka kolmandiku võrra väiksema resolutsiooniga, mis jääb isegi alla esimesele põlvkonnale. Mitte, et resolutsioon nüüd midagi määraks, aga oleks oodanud sama 60 megapikslit, mis SL3-l. Hinnaklass ka üsnagi Sony a7RV tuuri hetkel, seega olen oma eelmise põlvkonna üle veel rohkem õnnelik.

No pics, no proof, seega paar Lumixiga tehtud fotot ka lõpetuseks, enamik järeltöötluses puutumata ning kujul nagu nad kaamerast tulid:

Oleme siin oma sõpradega vahest ikka filosofeerinud teemal, et iga kaameraga saab pilti teha, kui seda tunda ning osata arvestada selle puudujääkidega ühes või teises vallas. Täna, digiajastul, on millegipärast paljudel alustavatel fotograafidel jäänud mulje, et pildi toob ära eelkõige hea tehnika ning kui seda ka päriselt kätte saada ei õnnestu, siis aitavad igasugused fototöötlusvahendid ikkagi ka kehvast algmaterjalist söödava tulemuse saada. Eks seda süvendavad veelgi internetist leitavad kaheldava väärtusega õppematerjalid ning kohati ka mentorlusprogrammid ja personaalkoolitused, mida teised kaameraomanikud “haltuurakorras” üsna usinalt täna pakuvad.

Eks ole selles usus, et hea tehnika aitab lihtsamini pildi kätte saada ka tibake tõde. Kui pakutava tehnoloogia võimalusi tunda ning ära kasutada, siis tõesti aitab võimekam tehnika omajagu. Kui aga kaameraomanik ei ole endale jõudnud selgeks teha isegi algtõdesid, siis paraku ei saagi teda kellekski muuks nimetada, kui kalli kaamera omanikuks. Veidi ülekohtune ehk, aga pigem tõsi. Nähes tihtilugu vasikavaimustuses jagatud fotosid, kus pole isegi püütud elementaarseid asju juba eos “õigeks saada” ja vaadates, millega need pildistatud on, tekib mul küsimus, et milleks on selle autorile vaja näiteks seda Canoni või Nikoni üsna viimase sõna kaamerat, kui samasuguse või parema pildi tegelikult teeks ka taskus olev mobiiltelefon?

Minu tõsisem fotohuvi algas 2000te aastate alguses. Pildistati siis veel filmile ja see oli koolipoisi jaoks ikka üsna kallis lõbu. Juhuse tahtel olin Zeniti asemel omastanud Pentaxi peegelkaamera, takkajärgi mõeldes pigem oleks rohkem kasu tollal olnud siiski sellest täismanuaalsest Zenitist. Aga see selleks. Vaimustunult pildistasin kõike, kui esimeste filmirullide ilmutamise eest saadud arve pahviks lõi, siis hakkasin veidi rohkem mõtlema, enne kui päästikule vajutasin. Ja mis põhiline, ma hakkasin rohkem huvi tundma protsessi enda vastu.

Tuli digi. Nagu enamus fotohuvilisi, muutusin ka mina laisaks. Kuna Pentaxile oli kogunenud juba hulk objektiive ja muud kraami, siis K10D välja tulles soetasin ühena esimestest Eestis omale selle. Algul tekitas võimalus üsna kiiresti ise pilt kätte saada minus tohutu vaimustuse, mis varsti üle läks ja päädis lõpuks sellega, et aastaid hiljem võtsin kaamera kätte ehk paar korda aastas.

Murdepunkt tuli aastal 2019, kui ma avastasin enda jaoks portreefotograafia ja stuudio. Kõik sai alguse kiusust midagi tõestada, nagu ma juba mitmeid kordi siin-seal maininud olen. Vana rasva oli veidi kaamera käsitsemise ja fundamentaalsete alustõdede mõistmise kujul all, kuid kõik muu oli minu jaoks üsna uus. Seni olin arvanud, et mulle ei meeldi inimesi pildistada, tänaseks olen jõudnud arusaamale, et just see inimene ise seal kaamera ees on kõige põnevam protsessi osa. Lisavalguse kasutamisest ei teadnud ma miskit. Aga tahe oli õppida. Kannustas mind selleks inspiratsioon, mida internetiavarustes kohtasin – tollal pigem USA fotograafide klatšiajakirja maiguga fine art portreed, Annie Leibowitzi looming vist enim, kui mõtlema hakata. Vaikselt hakkasin endale selgeks tegema neid saladusi, mis minu arvates sellise taseme tööni võiks viia. Eks see oli pikk protsess ja käib siiani. Vahel tunnen, et kolistan endiselt samu ämbreid, samas täna ma vähemalt enamasti saan aru, kust need tulevad ning kuidas neid parandada. Selle õppimise juures on mind aidanud päris mitmed inimesed, kes nõuga, kes muul moel. Ei saa ma siinkohal tänamata jätta aastate jooksul kaamera ees suurepärasteks modellideks olnud Helenit ja Merilyni, kes vist on enim inspiratsiooni andnud ja omajagu ka mulle õpetanud. Samamoodi kõiki teisi modelle, kelleta poleks nii mõndagi vahvat sündinud. Samamoodi on olnud suureks abiks semud Anar, Siim ja Sander, kellega saab üsna julgelt pilte analüüsida ning kui miskit ikka viltu on, siis see näkku ka lajatatakse. Ühesõnaga, suurima väärtusena on mind ümbritsenud inimesed ise.

Kui nüüd tulla tehnika juurde, siis ma olen olnud pikaajaline Pentaxi fänn. MZ seeria filmikered, K10D, K1, 645Z… Neid ikka on relvastuses olnud ning jätkuvalt ka on edasi. Paljud kirtsutavad siinkohal nina, et miks kasutada platvormi, mis sisuliselt on kolmkümmend viimast aastat olnud varjusurmas, millele keegi enam kolmanda partei poolt tuge ei paku ja mille parimad objektiividki tänaseks on pea veerandsada aastat vanad. Ja siin ma ütlen ainult ühe asja – mulle meeldib. Punkt.

Minu jaoks täna on tehnika valik pigem seotud puhtalt harjumuse ja mugavusega ning omajagu ka emotsiooniga, mida selle käes hoidmine tekitab. Olen viimastel aastatel tegelikult kasutanud läbisegi kolme platvormi – Pentax, Fujifilm ja Sony. Viimane on minu jaoks kõige värskem ning seejuures veel veidi tekitab vastakaid tundeid, aga peale pisikest harjumist olen juba pidanud korduvalt oma eelarvamusi korrigeerima.

Fuji XT seeria on minu jaoks lihtsalt fun. Ergonoomikalt ütleks, et Pentaxi järel minu jaoks kindlasti number kaks. Kompaktne ja tegelikult kõigist kolmest enim oma eilse (või pigem üleeilse) päeva disainiga emotsiooni tekitav. Minu jaoks üheks miinuseks APS-C formaadis sensor, lihtsalt minu kiiks, mitte midagi reaalselt problemaatilist. Ja tegu tegelikult pole isegi minu kaameraga, sai see kunagi kaasale ja järeltulevale põlvele õppimiseks soetatud.

Sony sai hangitud puhtalt laiskusest. Kuna Fujit pidevalt linna peal kooserdamiseks ja reisile kaasa vedamiseks trööbata ei tahtnud, siis heietasin mõtet, et otsiks miski järgmise sarnase. Hübriid, vähe kasutatud ja võimalikult kompaktne olid kolm märgusõna. Kuna Fuji järelturg on üsna olematu ja hinnad pigem kallid, neelasin oma senised eelarvamused Sony koha pealt alla ja otsustasin proovida. Mulle sobivasse hinnaklassi jäi Sony A7II, millega põgusalt olin kunagi ka sõbra kaamera näol tutvunud ja vähemalt pilti too tegi küll. Juhuslikult leidsin eBay oksjonilt aga hoopis Sony tollase lipulaeva A7RII ning peale alghinnaga pakkumist “kogemata” see minu laual maandus. Ja mis seal’s ikka, täna, aastapäevad hiljem julgen öelda, et olen niivõrd-kuivõrd selle kiiksudega harjunud ning see on ka nö välikaamerana mu portreetöö juures käibel. Lisaks niisama ringi kooserdamise kaamerale. Stuudios pigem kasutan harva ning siis, kui on soov mõnda veidrat objektiivi kasutada, hübriidkaamerale omaselt on ta üsna häppi kõige üle, mis läbi paistab ja ette keeratud on. Võiks ju rohkem kasutada, aga minu jaoks on oluline otse arvutisse pildistamise võimekus ja see on nii vanemate Sonyde kui Fuji puhul ülikohmakas ja aeglane.

“Põhirelvaks” on mul nüüd juba pea viis aastat olnud Pentax 645Z. Kellele see midagi ei ütle, siis tegemist on keskformaatkaameraga, mille eelkäia 645D omal ajal välja tulles oli omaette sentsatsioon. Nimelt keskformaat ja digi assotsieerusid tollal sisuliselt ainult Hasselbladi ja Mamiya vanade filmikerede taha käivate eraldi digikaantega, mis maksid vähemalt uue suurema keskklassi sõiduauto hinna ning neid said lubada maailmas vähesed väga tegijad fotograafid. Pentax siis tuli korraga turgu 645D-ga, mis oli sisuliselt veidi suurem DSLR ja kasutas sama CCD sensorit, mida ka tollane Hasselbladi viimane sõna. Mis aga ei küündinud Hasselbladi tasemele, oli hind – Pentax maksis tolall alla 15000 Euro, “Hassel” pea neli korda enam. Ja ülejäänu on ajalugu. 2014 tuli Pentax turule järgmise 645 seeria kaameraga, mis tänaseks põlu all olevat tähte lõpus omas. 40 megapikslit CCD asendus 51 megapikslise CMOS sensoriga ja kümneks aastaks see muutumatul kujul tootmisse jäigi, kuni eelmise aasta alguses tuli kurb uudis, et tootmine lõpetatakse ning järglast plaanis pole. Eks oli Fuji oma GFX platvormiga teinud viimastel aastatel taskukohaste ja kompaktsete keskformaatkaamerate turul puhta töö ning tootmise mõistes kalli, kohmaka ja optika osas tänapäevaste lahendusteta kolakaga konkurentsis püsida pole lihtsalt enam võimalik. Lisaks on täiskaadri sensorid muutunud üllatavalt võimekaks ning keskformaat pigem annab eelise ainult seal, kus tõesti tuleb tegeleda eriliselt raskete valgustingimuste ületamisega või on vaja ulmelisi ja kolmekohalisi lahutusnumbreid. Kui aus olla, siis oma töö saaksin ükskõik millise tänapäevase keskklassi kaameraga tehtud, aga siin tulebki mängu just see tunne, mis tekib, kui seda “kolakat” peos hoiad. See kaamera on suur ning jätab väga tehnilise mulje. Juba see kolks mis järgneb päästikuvajutusele, tekitab omaette tunde, nagu oleks fotograafide nirvaanasse sattunud. Kui enne ma ei mõistnud, miks peaks omale näiteks Hasselbladi hankima, siis peale selle kaamera soetamist saan sellest väga hästi aru. Just see emotsioon, mida tekitab kaamera peos hoidmine ja käsitsemine on seda hinda väärt. Mõtlen aeg-ajalt tegelikult hirmuga, mis saab, kui kere mind ükskord alt veab. Vaatan vahel eBays ringi, et kõrvale teine kere tagavaraks leida, aga kui aus olla, siis need raiped hoiavad nii hästi hinda, et kuidagi ei leia selleks ressurssi. Mõistuspärase “läbisõiduga” kere eest küsitakse endiselt 3000-4000 Eurot ning ka eelkäiaks olnud 645D ei kipu palju odavamalt liikuma. Hetkel kõrvale võtaks isegi 645D, just tolle CCD sensori pärast. Senimaani kahetsen, et K10D maha müüsin, kui K1 tekkis, see maagia, millisel moel CCD sensorilt tulnud pilt juba praktiliselt järeltöötluseta mõjub, on tehnilisi puudujääke väärt.

Ehk tulles nüüd pealkirjas olnud küsimuse juurde, siis minu aus vastus minu enda seisukohast on sellele “JAH”. Ehk kui oled värskelt kaamerat soetamas, siis proovi erinevaid, leia see, mis just Sind kõnetab ning soeta see. Õpi seda korralikult kasutama. Unusta “tarkade” nõuanded, et just see või too mudel on “hea” ja “mõtle ka järelturu väärtusele”. Just viimane tundub miskipärast paljude jaoks väga oluline olevat. Mina isiklikult ostan kaamera selleks, et sellega pilti teha ning see üsna lõpuni tarbida. Mitte selleks, et sellest tüdineda ning aasta pärast maha müüa. Seega, kui oled täna kaamerat ostmas, siis usalda pigem iseennast ning vali see, millega juba algul tundub sõprus kõige kergemini tekkivat. Kui leiad, et Sind kõnetab Canon, osta Canion, kui Nikon, osta Nikon, kui Leica, siis, korja veel paar aastat raha ja osta hoopis too. Pilti teevad nad lõpuks kõik ühtemoodi, ning ikka Sinu enda käsul

Fast forward – aastal 2018 ma uuendasin tehnikat ning K10D asendus K1-ga. Tegu siis Pentaxi esimese täiskaadrikerega ning tollal jällegi üsna tehnika tippotsas. Veidi aja pärast lisandus kollektsiooni ka 645Z, mis on senimaani põhiline stuudiorelv. Mõlema puhul siis oli endiselt tegu peegelkaameratega, kuigi hübriidiajastu juba oli üsna täies hoos.

Umbes aastal 2019 oli mul ka esimene kokkupuude hübriidkaameraga, kui kaasale sai kingitud väike Fuji. Olen omajagu ka ise toda kasutanud ning avastanud hulga asju, mis on mulle meeldinud ja hulga, mis pole mitte nii väga meeldinud. Meeldivatest asjadest kindlasti on eesotsas kompaktsus ja poolkaadri kohta väga hea pildikvaliteet, lisaks Fuji enda suurepärane optika. Miinuspoolelt kindlasti keresisese stabilisaatori puudumine ja üsna kummaline autofookuse toimetamine. Ärge saage valesti aru – olles Pentaxi kasutaja, siis Fuji AF on siiski oluiliselt toimivam, aga kehv valgus ja liikuvad objektid pole ka selle suurimad sõbrad. Polnud tegu ka tolleks ajaks just värskeima mudeliga, seega ei osanud nurinaks tegelikult ka väga palju põhjust leida.

Nüüd teema ja pealkirja juurde jõudes tuleb ära rääkida lugu, kus mul ühel hetkel tekkis mõte, et selle asemel, et vahepeal taskusse pista seesama Fuji, võiks ka endale linna peal kooserdamiseks mingi väikese hübriidkaamera tekitada. Loomulik valik oleks Fuji olnud, aga nende järelturuväärtus püsib pea uue kõrgusel ning kasutatute turg on ka üsna ahtake. Lisaks pea sama kehv kolmanda partei tugi, kui Pentaxil. Hakkasin Sony-de poole vaatama, kuna need on väga levinud ning järelturg ka üsna suur. Kunagi on nädalapäevad minu käes A7II olnud, testides tundus, et pilti nagu teeb täitsa hästi, aga kasutajaliides tundus äärmiselt ebamugav ja sinnapaika see põhjalikum testimine jäigi. Samas teise põlvkonna A7 kasutatud eksemplare on turul palju ja hinnad üsna mõistlikud. Kiire otsing tõi välja praktiliselt uue kaamera siitsamast Tartust. Kirjutasin omanikule, too vabandas, et on hetkel reisil, aga kui tagasi on, siis teeme diili. Lõpuks sellega aga läks nii, et peale mitut päeva ei õnnestunud omanikuga kuidagi ühist aega leida ning lõpuks kadus ta üldse ära. Võtsin ühel õhtul siis eBay lahti, et seal ringi kiigata. Esimene otsing paljastas korraga itaalia keelse kuulutuse, kus keegi müüs oksjonil A7RII, ehk siis A7II suurema resolutsiooniga sensoriga ja täiendatud versiooni. Kaamera läbisõitu mainiti alla kahe tuhande kaadri ning piltidelt tundus ka muidu viisakas. Tegin pakkumise ja päevake hiljem oli see alghinnaga mul käes. Ilmselgelt oli kodanik postitanud kogemata oma itaaliakeelse kuulutuse USA eBay keskkonda, kus see kuidagi apetiitne kellelegi ei tundunud või lihtsalt kahe silma vahele jäi. Nädala pärast oli kaamera minu käes ning paari järgmise õnneliku juhuse abil varustatud ka kahe fiksobjektiiviga – 35mm Tamron, mis pidi siis seda tänaval kooserdamise toru eesmärki täitma ja 75mm Rokinon/Samyang, mille väga mõistliku hinna taga järjekordselt oli fakt, et tegu USA turule toodetud toruga, mida Saksa eBayst ilmselt keegi otsida ei osanud.

Ei hakka pikalt heietama oma piinadest värske kaamera käepäraseks seadistamisel – ütleme nii, et Sony kasutajasõbralikkuse koha pealt mu lemmikute hulka endiselt ei kuulu aga sain tänu erinevate nuppude programmeerimisele ja kiirvalikute menüü koostamisele selle enam-vähem talutavaks. Veidrusi muidugi jäi, näiteks erinevalt Fujist ei saa Sony puhul kiirvalikutesse lükata mälukaarti vormindamise valikut, seda tuleb ikka kusagi ebaloogiliste menüüde sügavusest otsida. Ja no neid häirivaid pisiasju jäid peale ulatulikku niblimist ikka veel mõned järgi.

Nüüd siis aga sellest, miks ma sellise pealkirjaga juttu täna kirjutan. Eile toimus Koolitantsu 2024 aasta piirkondlik voor Viljandis Ugala teatris ja ma otsustasin testimiseks kaamera sinna kaasa võtta. Tartus olin pildistanud K1-ga ning nentinud hiljem arvuti taga, et kummagi lapse esinemisest oli saagiks 2-3 tehniliselt talutavat kaadrit. Nüüd siis oli uudishimu suur, saamaks teada, kas pea kümme aastat vana Sony hübriidkaamera tehnoloogia on parem või kehvem. Ees siis oli seesama 75mm fiks, mida mainisin ja sätungite poole pealt lähenesin oma tavaloogika järgi – säriaeg 1/160-1/200 sekundit, ava täiesti lahti, vajaliku signaalivõimenduse (ISO) lasen kaameral endal otsustada. ISO maksimaalne väärtus ununes Sony vaikimisi 6400 juurde. Esimese asjana üllatas fookuse kiirus ning võime kehva valgusega kiiresti lukustuda. Lülitasin kaamera kohe algul AF-C režiimi, ehk lasin tal siis fookusega lukus objekti ise jälgida. Istusime viiendas või kuuendas reas, lavale üsna lähedal ning kaadri täitmine liikuvate objektidega polnud probleemiks. Ja sellistes tingimustes tuli kaamera fokusseerimisega minu senistele kogemustele mõeldes enam kui hästi toime. Vaheajal tegin kiire kontrolli pilte üle lapates ja tundus, et kehvema valguse puhul suurema võimendusega pildistades kaamera suudab ka K1-st veidi detailsemat ja väiksema müraga pilti tekitada, mis on huvitav, sest A7RII sensor on omajagu suurema lahutusega, kui K1 oma ja seega piksel ise on väiksem ja võimeline vähem valgust püüdma. Lisaks fookusevõimekuse testimisele huvitas mind ka see paljukiidetud silent-režiim, mis siis lisaks igasugu piiksude vaikseks keeramisele ka elektroonilise katiku käibele võtab. Ütleme nii, et sellega pidi veidi harjuma ja ideaalsest on see lahendus kaugel, aga kui on valida, kas pilt kätte saada või kaamera koju jätta, siis pigem valiksin esimese. Selle režiimi puhul kõige häirivam on päästiku vajutuse ja kaadri salvestamise vaheline viide, mis kohati oli ka pildiotsijas tajutav, aga pigem hiljem arvutis pilte vaadates teravalt silma torkas kaadrite juures, kus fokusseerimispiirkonnas kiire liikumine oli. Mehhaanilise katikuga tehtud kaadrite puhul seda ei täheldanud. Lisaks kõige suurem nuhtlus on selle režiimi puhul nn. banding, ehk fotole tekivad vähemärgatavad horisontaaljooned. Ilmselt saab neist hiljem järeltöötlusega vabaneda, sellesse süvenen hiljem.

Kahe kontserdi pildistamine istudes saalis erinevatel kaugustel ning seega ka täites kaadrit erinavalt, andis üsna põhjaliku ülevaate kaamera ja objektiivi koostööst ning nende piirangutest. Pigem olin positiivselt üllatunud ning vähemalt ühes punktis pean möönma, et DSLR on minu jaoks ilmselt nüüd surnud – kehvades valgustingimustes ürituse pildistamine. Mitte, et Pentax oleks kunagi selleks väga sobiv platvorm olnud või mul palju kogemust mõne muu kaameraga selle koha pealt oleks, mõned korrad sai ka mainitud Fujit proovitud ja veendutud, et tulemus peeglist palju parem ei olnud. Aga see, milleks tänaseks üsna vana Sony platvorm juba tollal võimeline oli, on siiski veidi üllatav. Kui lugeda internetist arvamusi, siis on veel üsna huvitav, et teine põlvkond saab veel oma autofookuse eest üsna korralikult lakki ja uuemaid keresid peetakse pigem mõistlikuks vahetuseks sellele tuginedes. Kahjuks pole ühtki uuemat pihku trehvanud, et oskaks ka omalt poolt miskit kommenteerida aga igatahes eilsele päevale tuginedes ei oska ma millegi üle väga kobiseda. Kui kaader hõredamalt täidetud (loe: viimases reas istudes pildistatud), siis hakkas autofookus tsooni valikul vahepeal kaadris üsna suvaliselt ringi hüppama ning nondest kaadritest pigem oli praaki rohkem. Aga ka see on arusaadav ning kui oskad sellega arvestada, on teinekord tulemus välditav.

Jah ja ei, ühestküljest justkui oleks tegu kiidulauluga minu jaoks uuele kaamerale, teisest küljest ma ei usu, et vähemalt veel nii pea ma hübriidiusku pöördun. Pigem jääb mainitud Sony teise-kolmanda valikuna teatavate asjade tegemiseks ning selliseks kaameraks, mida on näiteks linna peale või reisile hea kotti pista. Väga põgusa testimise peale stuudios toimetada on sellega minu jaoks endiselt kohmakas ning seal ilmselt veel niipea tehnika ei vahetu. Ürituste pildistamine on minu jaoks pigem marginaalse tähtsusega, aga sinna ilmselt ma pigem ta kaaslaseks võtaks, kui tööriista staatusest nüüd rääkida.

Lisan paar kaadrit ka eilsest, sisuliselt otse kaamerast, veidi kropitud ja JPG-na eksporditud, taustal on ilmekalt näha ka banding, mida mainisin: